Jüri-Ruut Kangur: Laulupeol esineb pea 1000-liikmeline ühendorkester | 04 juuni 17, janne.jakobson

XII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur jagas Laulupeo uudiskirjas oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, oma meeskonnast, varasematest laulupeoga seotud mälestustest ning annab ka omapoolse soovituse noortele, kes suvel laulukaare all kokku saavad.
Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?

Ootus on see, et lood, mida lauljad ja mängijad usinalt terve aasta harjutanud on, ka laululaval kenasti kõlama saaks ja õnnestuks. On suur heameel, et sümfooniaorkestrid on liigina kasvanud ja seekord esineb pea 1000-liikmeline ühendorkester. Küllalt keeruka, hariva ja mitmekesise, aga samas põneva repertuaariga on mängijad üle Eesti väga palju vaeva näinud ja lõpuks lood selgeks saanud. Jään lootma, et laululaval õnnestub üsna keerulistes akustilistes ja distantsilistes tingimustes hiigelorkester koos hingama ja musitseerima saada, et toimiks koosmäng ja noored saaksid siit positiivse kogemuse ja sellise suure emotsiooni kogu eluks. Et nad tajuks seda suure orkestri kaasahaaramist, ühist koosmängu tunnetust ja uhket kõla ja et see tunne võiks neid hoida pillimängu juures kogu elu. Sel korral on osalemas ka umbes 80 ettevalmistusorkestrite noort muusikut, kellele see on elu esimene kogemus suures sümfooniaorkestris ja kindlasti ootan, et ka neile jääb see erakordne kogemus väga sügavale mällu. Eks sellises suures orkestris aitavad suuremad väiksemaid ja kogenumate mängijate eeskuju viib edasi ja harib orkestrimängus ka algajamaid – nii on see olnus eelmistel laulupidudel, saab kindlasti olema ka seekord ning ka edaspidi. On suur ootus, et tuleb üks tore, meeldejääv ja kaunis laulupidu meile kõigile.

Kellest koosneb Sinu meeskond?

Mul on väga suur heameel, et seekord on sümfooniaorkestrite liigis kolm noort dirigenti, kes kõik teevad oma laulupeodirigendidebüüdi. Meie koostöö on olnud väga meeldiv. Muuseas me kõik neljakesi oleme tegevad ka heliloojatena.

Riivo Jõgi on üks hõivatumaid orkestridirigente, kes töötab tervelt kolme sümfooniaorkestriga (Nõmme Muusikakooli sümfooniaorkester, Viljandi Noorte Sümfooniaorkester, Põlva Muusikakooli keelpilliorkester) ja need orkestrid on tema pühendunud ja energilisel juhendamisel jõudnud ka meie parimate kontsertkollektiivide hulka. Ta töötab ka Eesti Noorte Puhkpilliorkestri ja mitmete vokaalgruppidega.

Martin Sildos, kellega töötame koos Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestri juures, on viimastel aastatel tegutsenud aktiivselt “Vanemuise” teatris ja mitmete teiste orkestritega. Ta on emotsionaalne dirigent ja rõõm on olnud näha, et täiskasvanute kollektiivide kõrval on olnud tema töö laste ja noortega laulupeo eelproovides väga tulemusrikas ja professionaalne.

Rasmus Puur on selle laulupeo kontseptsiooni autor ja juhatab ka ühendkoore. Ta töötab Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakooli keelpilliorkestri dirigendina ja on juhatanud ka teisi orkestreid, tema töö meie orkestrite nö. hümni “Kodumaise viisiga” on eelproovides olnud emotsionaalne ja musikaalne, see on olnud noortele muusikutele kahtlemata hariv koostöö.

Nad on noored tublid dirigendid, kes saavad suurepäraselt hakkama ka suurte ühendorkestrite ees ja kellega meil on olnud tõesti väga tore aeg kogu seda ettevalmistusteed käia.

Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril “mina jään”?

Mina jään ja laiemalt soov, et meie jääme – eks see on pigem enda sidumine Eestiga, meie maa ja kultuuriga. Kaugemale mõeldes ka see, kas ja kui kaua suudame rahvana kesta, eestlastena ellu jääda ja seda just oma kodus. Mulle meeldiks kui jääksime iseendaks, räägime ikka seda ilusat keelt, mõtleme oma esivanematele ja sellele pikale ajaloole, oma juurtele ja tähendusele ning ei muutu ega kao globaalses multikultuurses maailmas, vaid oleme eestlased ja just sellisena nagu me oleme kujunenud, ega pea olema tingimata kellegi teise moodi. Ja et me hoiame seda eesti rahvast, ühte maailma vanimat rahvast ja meie keelt, meie kultuuri au sees ja mõistame, et rahvuslikkuses ei ole midagi halba ja minu arust on tegelikult eestlased üks väga tore, tõesti äge ja tubli rahvas.

Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?

Kahekuuselt olin vaadanud ema süles laulupeo ülekannet televiisorist. Ega ma seda muidugi ei mäleta, aga ilmselt 1980. ja 1982. aasta laulupidudest juba miskit meenub, see ühine laulmine ja et on palju rahvast ja sajab vihma või siis paistab päike lagipähe. 1985. aastal olin ise poistekoori ridades juba laulmas ja nii mitmel järgneval peol. Ühte konkreetselt mälestust ei oska välja tuua, kõik see kokku on olnud meeldejääv: rongkäik ja “Elagu” hüüded, ühendkoor, see ühine hingamine ja võimas kõla, Ernesaks ja tema käe all laulda “Minu isamaa on minu arm” ja veel mitmed legendaarsed dirigendid, Variste, Rattassepp, Richard Ritsing jt, see tunne laulupeo lõpus, et keegi ei taha ära minna. 1987 noorte laulupeol jäädigi lavale ja skandeeriti “Eesti! Eesti!”, lauldi “Ärkamise aega”, “Mu isamaad” jm. uuesti, kuigi oli veel nõukogude aeg, oli tulevast laulvat revolutsiooni juba õhus. Laulupidu on selline eestlaste püha rituaal ja sellist ühist tunnetust ja hingamist, sellist ühist distsipliini me mujal Eesti elus üldiselt väga ei kohta. Muuseas 1990 laulupeo eel sain koos laulupeotulega käia ka Pika Hermanni tornis ja 1993 seda ka käest kätte anda, kui poistekoori noormeestena seda laululava ees teineteisele edasi andsime, kuni see tuletorni jõudis. See oli vihmane pidu ja kõik trügisid laulukaare alla paduvihma eest varju, kui korraga aga ühendkooris selle tulemusena read doomino-efektina langema hakkasid, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Eks mu dirigendidebüüt ja ühendsümfooniaorkestri taastoomine laulupeole (2007) on ka eredalt meeles. On olnud heameel laulupeoprotsessist osa saada nii kuulajana, kollektiivijuhina, kui ka orkestrite liigijuhina kogu peo ettevalmistamisest ja läbiviimisest. Kui olen mujal maailmas laulupeost rääkinud ja kõik imestavad, kuidas kümned tuhanded majutatakse, toitlustatakse, rivistatakse, siis tegelikult on sellele üks vastus – suur harjumuse jõud ja traditsioon, me lihtsalt oleme pea 150 aasta harjunud seda tegema.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Laulupidu on noorteorkestritele tegelikult üks hariduslik protsess ja ühtlasi läbi selles osalemise oleme osa meie rahvuskultuurist. Eks seda, et oleks eesti muusika, aga samas põnev, hariv, arendav ja mitmekesine, oleme kava koostamisel ka silmas pidanud, kuigi alati on raske leida sobivaid lugusid nii laiale vanusegrupile, nagu on sümfooniaorkestrites, 8-9-aastastest kuni ülikooli magistriteni.

Kuus eesti sümfoonilise muusika raudvarasse kuuluvat teost on Riivo Jõgi seadmisel põimitud teosesse pealkirjaga “Rännak”, nii me tutvustame noortele olulisemaid fragmente Tobiase, Räätsa, Villem ja Eugen Kapi, Tormise ja Elleri muusikast ja see on neile väga hariv kogemus.

Taas kõlab Heino Elleri “Kodumaine viis”, meie orkestrimuusika omamoodi hümn, mis peab ikka aeg-ajalt kavas olema, et kõik põlvkonnad sellest kaunist ja põhjamaisest muusikast osa saaksid.

Olles neljandat korda laulupeol juhatamas, oli mul seekord võimalus ka ise komponeerida laulupeo ühendorkestrile ja nii valmis “Ühe rahva lugu”, selline sümfoonilise poeemi moodi pikem jutustus eesti rahvast, kes ühe maailma vanima rahvana on siinkandis püsinud üle 10 000 aasta ja kõikidele katsumustele vastu pidanud ja nii on muusikasse sisse komponeeritud head ja halvemad ajad ning neid ühendab nn lootuse teema.

Tauno Aints on laulupeoks pannud kokku süidi telelavastuse “Buratino tegutseb jälle” muusikast, mis on lastepärane, hoogne ja lõbus põimik.

Koos puhkpilliorkestritega kõlavad koondorkestris Rasmus Puuri spetsiaalselt laulupeoks kirjutatud “Tärkamine”, nooruslik ja energiline lugu ning Liina Sumera suurepärane muusika menukast lastefilmist “Supilinna Salaselts” on saanud laulupeo koondorkestri jaoks selliseks meeleolukaks süidiks.

Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb laulupeole?

Noortele pillimängijatele soovin rõõmu ja musitseerimislusti ning selleks, et saada head koosmängu tuleb jälgida hoolikalt dirigenti. Usun, et aastapikkune vaevarikas töö lugude õppimisel kannab nüüd vilja, me saame siit ühe suure emotsiooni, ühise laengu ja meeldejääva koostegemise tunde. Jään väga lootma, et tuleb ilus ilm ja tore pidu!

Allikas: Laulupeo uudiskiri juuni 2017
Email again:

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri