20 aastat noort orkestrit | 30 sept 17, janne.jakobson

Virumaa Noorteorkestrist on kahekümne mänguaasta jooksul saanud rõõmu pillikeeltesse mitusada last, kelle hinges heliseb nii klassika kui ka rahvamuusika.
Kui Virumaa Noorteorkestri 30 muusikalast tegid kakskümmend aastat tagasi Rakvere Kolmainu koguduse noortemajas esimesed ühised poognatõmbed, polnud suurem osa nüüdsetest orkestrantidest sündinudki.

Orkestri kutsus 1997. aastal ellu Virumaa muusikaelu pärast südant valutav kultuurijuht Valdur Liiv, inspireerituna Gävleborgi Noorte Sümfooniaorkestrist ja Jaan Paku tegevusest.

Noorteorkester alustas tšelloprofessor Peeter Paemurru juhatusel klassikalise muusikaga. Jaanus Põlderi käe all lisandus 2000. aastal repertuaari ka pärimusmuusika. 1998. aastal võttis dirigendikepi enda kätte Hando Põldmäe, aastast 2006 Endel Nõgene. Neli viimast aastat on orkestrit dirigeerinud Rakvere muusikakooli direktor Toivo Peäske. Orkestri viiuliõpetajateks on asutajaliikmed Riina Linde ja Eve Sarnet ning aasta hiljem orkestriga liitunud Eva Siil.

Pilvi Lepiksoo, kes on orkestri toimetaja olnud selle esimesest päevast peale, ütles, et Virumaa Noorteorkestri koosseisus on kõrghetkedel olnud ligi 30 noort vanuses 11–20 ning kahekümne aasta jooksul on mängijaid olnud üle 200. “Selle ajaga on vahetunud terve põlvkond, aga paljud mängivad mujal edasi,” sõnas ta.

Virumaa Noorteorkestris mängib õpilasi maakonna eri muusikakoolidest: Rakverest, Väike-Maarjast, Kadrinast, Tapalt – ja ollakse avatud ka vilistlastele. “Orkestrisse tuleb laps umbes kümneaastaselt, mängib kuni seitse aastat, saavutab hea mänguoskuse ja siis läheb ära. Ja jälle algab kõik otsast peale. Paljud lähevad muidugi varem, vaid üksikud on rohkem aastaid osalenud,” rääkis Lepiksoo.

Katariina Linde, kes oli noorteorkestri asutamise ajal kolmene, on sellele truu olnud 17 aastat ning leiab praegugi aega, et musitseerida oma armsas orkestris, kus mängivad ka tema õed: 17-aastane Anne-Ly altviiulit ning 13-aastane Paula rahvamuusikakoosseisus kannelt.

Katariina Linde rääkis, et oli kuueaastane, kui tuli Virumaa Noorteorkestrisse, ning esimest proovi ja aastaid ta väga ei mäleta. “Orkestris mängimise stiimuliks olid kindlasti kontserdireisid, laagrid ja seltskond ning võimalus osaleda festivalidel. Kindlasti mängis Virumaa Noorteorkestris musitseerimine suurt rolli minu muusikuteel, sest tänu sellele olen järjepidevalt tegelenud pillimänguga ja mängin hetkel Tallinna ülikooli sümfooniaorkestris viiulit. Viimastel aastatel olen noorteorkestris jäänud mängima ainult pärimusmuusikat, sest see on südamelähedane. Tallinnas õppides ei jõua enam nii tihti Rakverre.”

Tüdrukute ema Riina Linde, kes on õpetanud väikeseid orkestrante kõik kakskümmend aastat, ütles, et see töö on puhas rõõm. “On tore, kui lapsed orkestrisse tulevad, ja kahju, kui neid on vähevõitu. Aga eks lastekollektiiviga nii ongi – suuremad lõpetavad kooli ja lähevad, iga hooaeg toob uusi väikeseid. Vahepeal on tase nõrgem.”

Õpetaja sõnul on tõusud ja mõõnad aina uueneva orkestri elu loomulik osa. Eelmine hooaeg kulmineerus laulupeoga ning aset leidis suurem pereheitmine. “Nüüd on meil palju noort verd ja esialgu võtavad asjad rohkem aega. Aga lapsed kasvavad, õpivad, harjutavad, ja tase hakkab jälle tõusma,” kõneles Linde rõõmsalt. Tööd tehakse eelkõige käegakatsutavate eesmärkide nimel, nagu laulupidu, festivalid või laste lemmik Viru Folk. “Ühte suurt ja kauget eesmärki ei saa lastekollektiiviga seada,” sõnas õpetaja.

Aastatega on Riina Linde kogenud, et igal ajal on lapsi, kes tulevad ja jäävad orkestrisse, ning neid, kes väsivad ühe hooajaga. Õpetaja ja noormuusikute ema meelest on püsima jäämisel tähtis lapsevanema toetus. “Kõige raskem ehk ongi laupäevane proovi minek. Kui kohal ollakse, mängitakse rõõmuga. Vanem saab last innustada ja proovi tuua, tema tegemistele kaasa elada,” lausus Riina Linde.

Noortekollektiivis juhtub Linde sõnul sedagi, et ühel pärimusmuusika kontserdil astub üles üks, järgmisel aga hoopis teine kooseis, sest tublidel lastel on ka palju muid tegemisi: nad laulavad koorides, laulustuudiotes, tantsivad, käivad näiteringis, osalevad olümpiaadidel, teevad sporti. “See on pidevalt uuenevas ja noorenevas kollektiivis paratamatus, millega tuleb kaasa minna ja arvestada, tuleb teha uus seade, mis sobib. Lapsed – mu enda tütred nende seas – õpivad seade käigult ära,” nimetas ta.

“Virumaa Noorteorkestris on alustanud oma muusikuteed rahvusvaheliselt tuntud pärimusmuusik Maarja Nuut, samuti kontrabassiõpetaja ja ansambli Curly Strings liige Taavet Niller. Muusikuteele on läinud Ingeli Laiv, Mart Kuusma, Laura Kuusma, Tauno Vilu, Mary-Ann Eessaar ja veel paljud toredad noored. Paljud on valinud mõne teise eriala, aga kõik on oma töös väga tublid,” rääkis Pilvi Lepiksoo.

Kahekümne aasta jooksul on antud üle 300 kontserdi. Esinetud on paljudel folkloorifestivalidel, sealhulgas Viru Särul ja Baltical, esinetud on Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujalgi. Orkestrile on kirjutanud lugusid Rein Rannap, Jaan Rääts, Alo Põldmäe, Timo Steiner ja teised tuntud heliloojad.

Pilvi Lepiksoo rõhutas, et aastal 1997 oldi keelpillikoosseisuga orkestri loomisel esimeste seas ning sellega eeskujuks: tänaseks tegutseb Eesti Sümfooniaorkestrite Liidus 28 noorteorkestrit.

“2007. aasta noorte laulupeol viidi ellu Valdur Liivilt pärit idee tuua noorte sümfooniaorkestrid taas laulukaare alla, ja sellest ajast on mängitud kolmel noorte ja ühel üldlaulupeol. 2019. aasta juubelilaulupeol astuvad sümfooniaorkestrid taas üles ja liigi peadirigendiks on siis Virumaa Noorteorkestrist tuule tiibadesse saanud Hando Põldmäe,” kõneles Lepiksoo.

20. sünnipäeva kontserdi annab Virumaa Noorteorkester Toivo Peäske juhatusel rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril kell 17 Rakvere gümnaasiumis. Novembris seisab ees VIII Eesti noorte sümfooniaorkestrite festival Tartus.

Kõnelevad dirigent, endine orkestrant ja sümfooniaorkestrite liidu juht

Toivo Peäske,

Rakvere muusikakooli direktor, dirigent

Virumaa Noorteorkester on viimastel aastatel olnud keelpilliorkester. Olid Valdur Liivi ajad, kui orkester mängis sümfooniaorkestrina, abiks oli ju lausa Estonia puhkpillirühm. Oleks tore, kui kunagi saaksime jälle juurde võtta ka kohalike muusikakoolide puhkpillimängijaid, kuid selleks on vaja kedagi, kes seaks teosed vastavalt olemasolevatele pillidele. Paraku ei ole meil kohapeal sellist meest, nagu olid Jüri Takjas ja John Tungal, proffide käest seadete tellimisele aga ei pea rahakott kuidagi vastu.

Orkestri koosseis on üsna noor: kui I viiuli ja tšello rühmades on juba suhteliselt kogenud mängijad, siis II ja III viiuli rühmades paraku alles üsna noorukesed (IV-V klass). Muidugi nõuab sünnipäevakontserdi repertuaar neilt tublit ennast­ületamist, mis kohati õnnestubki ... Selge, et Bostoni sümfooniaorkestri ega ERSO kõla ja taset esialgu orkester veel kätte ei saa, aga pole viga – abiks on mõned õpetajad ja vilistlased, nii et ka verinoored mängijad vast kaela murdma ei pea.

Kava koostasime nii, et oleks nii eesti kui naabrite loomingut. Mängime soome, läti, leedu ja inglise heliloojate teoseid, klassikutest J. Haydni “Divertismente”. Jaan Rääts on kirjutanud ja pühendanud orkestrile ja ühele eelmisele dirigendile Hando Põldmäele oma “Virumaa süidi”, mille ettekanne on nüüd eriti oluline, kuna helilooja tähistab täpselt kahe nädala pärast, 15. oktoobril oma 85. sünnipäeva.

Oluline osa orkestri tööst on folkmuusika mängimine. Sellega on esinetud nii Rakvere linnapäevadel kui ka Käsmu festivalil. Ka seekordne kontsert algab folkmuusikaga. Juhendajaks ja eestmängijaks on meie viiuliõpetaja Riina Linde.

Loodame aina, et orkestrisse tuleksid järjest uued noored muusikud, ja ehk kunagi saame jälle mängida koos puhkpillidega sümfooniaorkestrite teoseid.

Jüri-Ruut Kangur,

Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu juhatuse esimees

Lääne-Viru maakondlik keelpilliorkester on Eesti üks vanemaid noorteorkestreid. Orkester on osalenud kõikidel viimatistel laulupidudel ja selle nõudliku repertuaariga kenasti hakkama saanud. Virumaa orkestri algatusel ja toel on toimunud Rakveres meie üks olulisemaid orkestrifestivale, Jaan Paku festival, mis on andnud tänuväärseid esinemis- ja koosmusitseerimisvõimalusi paljudele noorteorkestritele Eestis ja ka välismaal.

Orkester on viljelenud palju eesti muusikat, toonud ka mitmed teosed rahva ette esiettekandena. Lisaks klassikalisele keelpillimuusikale on edukalt mängitud ka rahvamuusikat. Olen juhatanud Virumaa orkestrit mõne korra ja sellest on positiivsed mälestused. Orkester töötas kenasti kaasa ja kontserdid olid toredad.

Kuigi orkestri tase on tubli, tuleks kindlasti panustada, et maakondlik orkester oleks 50-liikmeline või suurem ja saaksid kaasa lüüa ka puhkpillid, et tekiks sümfooniaorkester. Nii saaks avardada ja mitmekesistada repertuaari, haarata mängima õpilasi kõigist maakonna muusikakoolidest.

Soovin Virumaa Noorteorkestrile aktiivset tegevuse jätku ja loodan, et ta rõõmustab publikut veel kaua ning annab lastele ja noortele vajalikku orkestrimängukogemust. Palju tänu senise tegevuse eest väärivad dirigendid Hando Põldmäe, Jaanus Põlder, Endel Nõgene, Toivo Peäske, ja muidugi orkestri korraldaja ja hea haldjas kõigil neil 20 aastal – Pilvi Lepiksoo.

Taavet Niller,

orkestrant aastatel 2000–2005

Noorteorkester on minu muusikuteel päris suurt rolli mänginud. Õppisin pilli mängima kohapeal proovis mängides ja vaadates, kuidas teised mängivad. Muidu ilmselt poleks kohe poognaga kontrabassi mängima hakanudki. Kindlasti haris orkestris musitseerimine ka repertuaari ja heliloojate tundmise poole pealt.

Kõige rohkem sai nalja laagrites. Näiteks Kiviõlis proovisid kohalikud öösel aknast sisse ronida, kuna meil oli sees nõnda lõbus olemine. Eks see oli tol hetkel veidi hirmutav ka, aga korrapidaja ajas asja joonde, kuna meist keegi väga vene keelt ei purssinud.

Situatsioonihuumorit oli kõvasti puldinaabri Arvo Reinsooga, kellega mängisime kahekesi kontrabassirühmas. Mäletan, kuidas Jänedal keset rahulikku lugu hakkas Arvo rokkima nagu fännaks mingit punkrokkbändi. Ma ei saanud ka midagi teha, kuna pikad noodid oli vaja poognaga väljapeetult mängida. Mul oli väga naljakas, kuidas tema rütmist mööda rokib. Kui ta pilgu minu poole pööras, sain aru milles asi: ta prilliklaasile oli maandunud suurim kärbes, keda olen üldse kunagi näinud. Oli hilissügisene aeg ja uimane putukas hoidis kõigest väest prilliklaasist kinni. Oli paras tegemine, et teda ära sealt saada. Naerda ka ju ei tohtinud, enne kui tuli kontserdi üks viimaseid lugusid, Charlie Chaplini “Smile”. Kahtlemata oli publikulgi lõbus.

Kahjuks ei saa ma sünnipäevakontserdil osaleda, aga oleks tore jälle koos musitseerida. Soovin orkestrile palju õnne!

Inna Grünfeldt
Virumaa Teataja
Email again:

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri